One night in Bangkok..

Eile õhtul sõitsime siis Bangkoki. Hotellitädi ei saanud tükk aega aru, et mis mõttes me läheme Bangkoki ja siit hotellist end välja ei kirjuta. Seletasin talle tükk aega, et me läheme lihtsalt üheks ööks vaatama, et mis seal ka toimub. Lõpuks sain talle selgeks tehtud, et me võtaks hea meelega nüüd takso. Pakkus limusiini (taaskord lihtsalt eravärvides auto, mis viib punktist A punkti B ilma sugulaste suveniiriärideta), hinnaks 1500 bahti (500 krooni). Natuke aega hiljem helistas ta, et ei ole kuskilt võtta enam täna limusiini, aga olemas on riigitakso, hinnaks 1100 bahti. Sellega jõudsime lõpuks oma agulihotelli. Vähemalt takso sinna liikus viimased kilomeetrid mööda mingeid tagatänavaid ja prügikastide vahesid.

Hotell ise oli tüüpiline kahetärnine. Kaheksanda korruse toaaknast avanes aga päris müstiline vaade.

Vaade otse. Isetan kaubanduskeskus, üks suuremat sorti tänav ning hoomamatu liikluskaos.

Vaade paremale. Austrilaadse torni otsas prožektorivihus King-Kong

Vaade vasakule. Muu linna varju jäänud kunagine kortermaja üksiku tulega.

Hoolimata väsimusest ja uimasusest (pikk rannapäev seljataga) otsustasime minna ja natuke ringi jalutada. Kuna mujale eriti ei osanud minna, läksime Big C nimelisse kaubanduskeskusesse tuiama. Minu eesmärk oli ülipalava õhtu jätkuks mõned õlled osta. Nagu välja tuli, oli just eile-üleeile õllemüük kogu Bangkokis keelatud, sest oli 'Bangkok governor election day' ehk Bangkoki kuberneri valimise päev. Õlle asemel leidsime ühe kohvibaari moodi asja.

Coffee Today. Peaaegu igast kohviliigist sai tavalist, iced (jäätatud) ning frappé versiooni.

Pärast kuuma päeva oli huupi tellitud frappé cappucino nagu taevane õnnistus. Parajalt kange kohvimaitse, samas kõik mattunud jääpurusse. Raili täna arvutas, et üks kohvitass, kui ta seda nüüd siit ostma läheks, maksaks kokku üle tuhande eesti krooni (koos taksorahadega), seega poleks enam mõtet. Aga muidu tahaks seda jooki küll ja veel (eriti kui eesti rahas suure kohvi hinnaks pakuti 16-17 krooni).

Pärast tunniajalist ekslemist 5+3-korruselises kaubanduskeskuses (5 korrust kaupa, 3 korrust kino) läksime tänavale. Kõnnitee oli kahelt poolt ääristatud turuletikestega, kus müüdi kõike sigaodavalt. Midagi siiski ostma ei hakanud, sest meil tuleb Pattayal üks eraldi shoppingupäev lähiajal ning siin on juppmaad rahulikum ja käratum. Küll aga käisime paar korda üle tee mööda eraldi üleminekut. Jumal tänatud, et need seal on, sest muidu sealt liikluskaosest terve nahaga läbi ei jõuakski.

Vaade ülekäigult. Kell oli õhtul kümne ajal. Kuhu nad kõik võisid minna..?

Isetan-nimelise suure kaubanduskeskuse esine plats on läikiva kivipõrandaga tõstetud soe rahulik ala. Päeval on seal väli-mcDonald's, paar õllekat ja näiteks täna hommikul filmiti seal mingit muusikavideot (grupp inimesi eri kostüümides tantsis sünkroonis. Vähemalt enda arvates. Tegelikkuses panid paar-kolm tegelast ikka päris mõnusasti mööda). Kiviplatsi ääristas rida purskkaevusid, mis õhtuses valguses nägid ikka eriti head välja.

Lihtsalt ilus purskkaev.

Sellega lõppes meie õhtune rännak. Bangkok tundus suur, hirmus, kärarikas, ent siiski huvitav. Taandusime hotelli, kus ajasime juttu ja jõime minibaari õllest tühjaks (jah, tõesti, kõik 4 purki). Enne magamaminekut panin kaks pluss kaks kokku. Isetan ees väljakul nähtud kuulutus, et Heinekeni suur õllekas asub ZEN maja 18ndal korrusel, ning aknast kogemata nähtud 19-korruseline ZEN-maja koosmõjul kripeldab mul siiani, et me sinna ei sattunud. Päris huvitav oleks seda öist sagimist olnud vaadata 18ndalt korruselt. Ehk siis mõni teine kord.

Vaade hotelliaknast kaugele vasakule kell 6 hommikul

Hommikul, kui hakkas valgeks minema ja sudu taandus, tuli vasakult kaugelt välja terve ärilinn oma kümnete pilvelõhkujatega. Päris võimas vaatepilt. Kahjuks (või õnneks) me sinnakanti ei sattunudki.

Pool kaksteist lahkusime hotellist. Palav oli õues. Läksime Big C'sse, ostsime paar pudelit vett ja mõned pirukad. Väga head pirukad olid. Seejärel läksime turistiinfosse, et võtta sealt tasuta kaart (ma enda oma unustasin Jomtieni/Pattaya hotelli ju) ning otsida üles jõe-ekskursioon. Vähemalt seda ma arvasin, et 'river boat' tähendab. Tuli välja, et see oli lihtsalt 'jõebussi' peatus.

Pildil jõgi. Päris ujuma ei kipuks. Paremal jõebussid ootel.

Seejärel tegime veel paar tiiru samade tänavate kandis. Esimese 600ml veepudeli lõpuks olime üles leidnud turu. Õueosas oli palju t-särke, Home4You kaupluse tüüpi sisustusnänni ning ehteid. Sees oli tegemist aga sadamarketi-tüüpi riideturuga. Vaheldusid seksikad diskokleidid ja lõpmatutes ridades pensionieas daamide särke.

Turult välja tulles otsustasime takso otsida, et Pattayale tagasi sõita. No ei meeldinud see linn. Kõik haises, igal nurgal oli kari kerjuseid, ei mingit tuuleõhku majade vahel ja liiga palju inimesi/autosid/tuktukke/busse. Liiga suur, liiga räpane, liiga masendav.

Mingisuguse suvalise suure hotelli ees pakuti meile taksot. Jomtien Beachile 2500 bahti eest. Paar minutit hiljem teadsime, et auto on nahksisu, õhukonditsioneeri, V6 mootori ja väga turvalise juhiga, ning minutike hiljem oli hind langenud 1900 bahtile. Istusime hiiglasliku Volvo tahaistmele ja taksojuht, nimega Mr. Holiday (jep, selline nimi oli töötunnistusel kirjas) sõidutas meid mugavalt ja sujuvalt hotelli treppi. Ei mõeld kaht kordagi enne kui talle 100se tipi viskasime, sest kõik oli nii nagu mees oli lubanud - kiire, turvaline, mugav, vahepeatusteta (kui kütusepeatus välja arvata. Muuseas, bensiiniliiter on siin 11.65 bahti, ehk siis suti alla nelja krooni).

Oma hotellis oli selline tunne, nagu oleks koju jõudnud. Käisime kiirelt ujumas.. Okei, plaanisime käia kiirelt ujumas. Aga meres olid vinged lauged lained ja kuna siin on nii soolane vesi, et isegi mina püsin veepinnal, siis me ujusime ikka päris kaua. Vesi nagu supp endiselt. Seejärel võtsime aja maha ja nüüd on pimedaks läinud. Otsustasime täna siin vähe rannaäärseid kohvikuid/baare kammida ja tutvuda selle kandiga rohkem kui 200m hotellist. Homme jälle!