Kuidas säästa 1500 bahti

Nagu Hollywood. Või Tallinn-Tartu maantee äärne Laeva burgeriputka.

Kaks viimast päeva on möödunud peamiselt shoppingulainel. Seda siis Pattayal. Peaks vist seletama, et me ei ela hetkel päris Pattayal, vaid selle satelliitlinnas nimega Jomtien Beach, kus on päris rand ja mõnus ja käratu (võrreldes 'päris' linnaga).

Eile saime monkey car'iga (tõlkes ahviauto) tünga. Monkey car on sinine pick-up, mille kastis on puur kahe pingireaga. Neid sõidab sama palju kui tavalisi autosid ja päeval töötavad nad marsadena. Hüppasime ühele peale (nad ei vaevu seismagi jääma selleks hetkeks kui turist sooritab maast meetrikõrgust hüpet pooleteise meetri kõrgusesse puuri) ning nautisime tuult juustes. Lugesin kabiini seinal olevast hinnakirjast, et sõit lõuna-Pattayale maksab 100 bahti (no muidugi per kärss). Olles jõudnud eelmainit asukohta, hüppasime puurist maha ning ma viskasin kabiini aknast kaks sajast sisse. Juhi kõrval istuv neiu võttis need vastu, vaatas neid, vaatas mind, ütles midagi juhile, ning seepeale sõitsid nad minema. Minu kukla taga ütles neiu pilgu peale väike lüüasaanud hääleke "Raisk." Aga sellega see sel hetkel piirdus.

Pattaya oli kunagi vaikne kalurilinn. Siis kolisid sinna mõningased expatid (suurbritanniast ära kolinud 'eks-patrioodid') ning panid baarid püsti. 80ndatel olla meie giidi Romlee sõnutsi suisa palutud, et Tai uhkemad ladyboyd (meesnaised) tuleks Pattayale elama. Selleks ajaks oli seksturism täies hoos. Nüüdseks on asi nii kaugel, et kohalikud elavad kõik rannast kaugel. Et rannas oleks mugav jalutada, on see betoneeritud nii, et liivast ala on vast paari meetri jagu. Ja enamuse sellest võtavad enda alla 'pargitud' kiirpaadid. Rannariba ning kohalike elamute vahele jääb kolm paralleeltänavat - Beach Road, 2nd Road ning 3rd Road. Kolmas tee on suhteliselt vaikne. Teine tee ja Beach Road moodustavad ühesuunalise ringi. Nagu Võru, ainult et sadade (või isegi tuhandete) kaubalettide, turistide, rätsepate, meesnaiste ning 'baaritüdrukutega'. Beach roadi 'ringist' välja jääv ots on kurikuulus Walking Street ehk jalakäijate tänav, kus on miljon seitse go-go-baari ja muud lõbustusasutust.

Olles läbinud Walking Streeti pärast slaalomit baaridesse kutsuvate naiste(?) vahel, tuli meelde, et ühtegi pilti ei teinud. Seega palun - minu selja taga tükike Walking Streeti.

Igatahes. Eilse päeva jooksul tegime me kaks ringi peale sellele ühesuunalisele tiirule. Alustasime natuke liiga vara - olime kuskil nelja ajal kohal, mõeldes, et vist jäime hiljaks, sest enamik lettidest olid juba (meie arvates) suletud. Pärast esimest ringi, kuhu jäid x+1 letti ja kaks kaubanduskeskust oli kell kuus läbi ning õues oli pime. Ja siis läks kaubandus lahti. Tänavad olid kaks korda rohkem rahvast täis, letid ääristasid seda 4-5-kilomeetrist ringi katkematult ning iga paarisaja meetri tagant ulatas mõni vuntsitud Tai mees mulle käe ning ütles "privet, smatrii, suit for you, sto dollar.. Armani!". Siinkohal peaks ka mainima, et esimese tiiru ajal hüppas meile keegi väga naiselik mees (aga mitte meesnaine) ligi, hakkas uurima, kust me pärit oleme, haaras mul käest ning kui ma eemaldusin, hüüdis järgi (vist mulle): "I love you!". Väga kõhe. Tekkis kohe tathmine millegi kange järele.

Kuna eilne oli meie esimene päev shoppamist, ei osanud/tahtnud me eriti kaubelda ning suuremad ostud tegime fikshindadega kaubamajades. Kauplemised olid üpris algajalikud ning ilmselt saime endiselt liig suurte hindadega oma asjad kätte.

Tüüpiline kanalett. Sedakorda Pattaya Beach Roadil. Seal ei ole mõtet kaubelda, sest kaks varrast kanapekki (või misiganes see oli) ning neli pooltiiba maksid kokku 13 krooni.

Pärast kanavardaid ja Walking Streeti edukat läbimist oli meil kaks valikut. Kas teha paarikilomeetrine ring mööda hämarat peateed Second Roadini ning võtta sealt ahviauto või läbida uuesti Walking Street (alla kilomeetri) ning võtta sealt auto. Otsus langes häältega 2:0 esimese kasuks, sest Walking Street oli natuke liiga õudne. Pärast mõningast ekslemist (turistikaart ei oma ülevaadet kõikidest tänavatest ega nende tegelikest suundadest) leidsime ühe ahviauto, kes meid 150 bahti (50EEK) eest kodutänavale oli nõus vedama.

Pärast esimest shoppinguõhtut. 150 bahti ahviauto eest tundub 50-bahtine võit olevat.

Pärast esimest shoppinguõhtut. 50 bahti hinnast alla saada tundub suur võit olevat.

Tänane hommik algas tavapäraselt. Äratuskell helises kell 8:10. Siis 9:10. Siis 10:10 ja oligi aeg joosta, et saaks veel hommikusööki, mida serveeritakse 10:30ni. Seejärel läksime randa. Korraks. Kolm ja pool tundi hiljem tulime sealt ära. Söögikorrast on siin juba kirjutatud. Pärast sööki olime natuke aega niisama ning siis hüppasime ahviautole. Seekord oli hinnakiri sodimata. Ja ennäe, seal oli tsiteeritud transpordiseadust - "ühegi indiviidi piletiraha ei tohi ületada 10 bahti". Seega lõuna-Pattayale jõudes viskasin aknast sisse 20-bahtise 200 asemel. Juht tegi küll krimpsus nägu, aga polnud midagi peale hakata, seadus on seadus. Väike hääleke kukla taga ütles võidukalt "no mida ma ütlesin eile!"

Kuna ma olen väikestviisi piljardihaige, siis eile öösel tuhnisin ma netist välja enamvähem kõik kiide müügikohad Pattayal. Kahjuks on nemad siin snookrihaiged ning seega päris piljardikiisid väga palju ei pakutagi. Siiski leidsin ühe perefirma, mis 10 aastat kiisid tootnud, kaks kaubanduskeskust, kus kiisid pidi leiduma ning ühe piljardikeskuse, kus lisaks mängimisele ka vahendeid osta sai. Kuna perefirma pannakse tõenäoliselt kõige varem kinni, läksime alguses selle suunas. See asus Pattaya 3ndast teest veel kaugemal. Huvitaval kombel oli see tee isegi turistikaardil. Veel huvitavamal kombel ei olnud seda teed päriselus olemas. Leidsime ühe põiktänava, mis kaardi järgi pidi pöörama otsitud uulitsale (turistikaardil on üks hea asi - märgitud on kõik prillipoed ning hotellid, mille järgi on hea orienteeruda). Põiktänava lõpus ootas meid suletud raudvärav. Pöörasime ringi ning leidsime mõned koerad meid ootamas. Natukene seljakotiga vehkimist, hullupööra haukumist, klähvimist ning kihvade näitamist (koerte poolt), veel natuke kotiga vehkimist ning olimegi koertest möödas ning kiirendatud sammul suuremale tänavale tagasi liikumas.

Kokkuvõtteks niipalju, et snookrikiid on siin sigaodavad, piljardikiid kallimad. Siiski odavamad kui sama 'klassi' omad Eestis, kuid minu rahakott neid hetkel ei võimalda osta. Lisaks oleks transpordiga jama, sest piljardikii on eraldi välja toodud lennukis keelatud esemete seas (mis ma lähen sellega pilooti toksima nende arvates?).

Kuna jõudsime täna alles pimedas Pattayale, piisas vaid ühest ostlemisringist. Ühes t-särgipoes (noh, kangialuses) kohtasime karja 'värskeid' Eestlasi, kes kiitlesid oma säästuoskustega. Üleoleva muigega möödusime neist ja kauplesime mõningatelt kelladelt pea pool hinda alla.

Asi, mis ei vaja kauplemist - värske kookospähkel. Maksad 20 bahti (6-7EEK) ning tädi raiub sellele hiiglasliku lihanoaga augu sisse ja asetab sinna kõrre. Nagu Bountyt jooks, aga parem, ning kestab juppmaad kauem. Pildil olev palm ei ole pähkliga seotud.

Lugesin hiljuti ühest Pattayat tutvustavast tekstist järgmist: "Kauplemine on kunst, nautige seda." Ning tõesti, väga huvitav võistlusmoment tekkis. Oli vähe neid asju, kust 100-150 bahti kerge vaevaga alla poleks saanud. Kolme ilusa lambikese pealt säästsime ainuüksi 500 bahti ringis, ja seda kaubanduskeskuses. Kokku säästsime kauplemise teel täna natuke üle 1500 bahti ehk 500 krooni. Eilset pole kokku löönud, aga kuna seal oli palju poodidest ostmist, ei ole see erilist mainimist väärt. Mõned sajad ehk.

Pärast teist shoppinguõhtut. 150 bahti öise ahviauto eest on endiselt sääst.

Esimese õhtu plaan:
¤ Ostame ära kõik, mis vaja.
¤ Pärast shoppingut sööme Pattayal.
¤ Koju jõudes läheme jalamassaaži.

Esimese õhtu tegelikkus:
¤ Ei ostnud eriti midagi.
¤ Pattayal polnud kuskil süüa, ostsime natuke kana ja sõitsime koju. Selleks ajaks olid baarides köögid kinni. Karl läks luusis tänavatel ja märkas ühes õllekas istudes rollerit, kus tehti ja müüdi kanakebabit pitaga.
¤ Massaažisalongid olid selleks ajaks kinni.

Teise õhtu plaan:
¤ Ostame ära kõik vajaliku, mis ostmata jäi, pluss kii ja koti.
¤ Pärast shoppingut sööme midagi head ning läheme Soi 7'le Easy Bar'i jooma.
¤ Õhtul jalamassaaži.

Teise õhtu tegelikkus:
¤ Ostsime väga palju ja säästsime veel rohkem. Vaja leida paar viimast asja. Kiid ei saanud.
¤ Pärast shoppingut sõitsime koju ja ostsime nurga pealt paneeritud kanakoibasid ja banaanipannkooke. Baari ei läinud.
¤ Massaažisalongid olid selleks ajaks kinni.