Tõestuseks, et ma ka ikkagi siin olen, pean kirjutama.. Üks sunnib kogu aeg. Kõige esimese asjana võin öelda, et ma ei saa endiselt aru, et me siin oleme. Seisan seal rannas ja ei usu oma silmi. Ja siis naeran, kui tädi tuleb ja uurib Karli varbaid.. ja pakub, või see tähendab käib peale, et neid küüsi peaks ikka kohe kindlasti lõikama. Karl arvas, et me pole pärast mitte päikesest peast sassis, vaid sellest, et kogu aeg "ärimeestele" pead raputame. Minu pediküüritud varbad olid liiva all ja jumal tänatud, et tädi nende kohta midagi ütlema ei hakand, muidu poleks see lihtsalt hästi lõppenud. Ta küll mainis madaami varbaid, aga sinna see jäi. Edaspidi ma lihtsalt teesklen, et magan. Ja ilmselt ärgates olen üleni tätoveeritud. Need inimesed on siin ikka väääga pealetükkivad. Vähemalt nüüd tean, kuidas oma salong miljonit teenima panna. Järgmise postituse teeb Karl ja see räägib orgasmilisest kanast..
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar