Jetlag vol 2

Kodus.
Puruväsinud.
Keha on maas, aga pea lendab endiselt.
Mõned kiiremad toimetused ja siis vist paariks miljoniks tunniks teki alla.

Postitusi on aga lähitulevikus oodata veel, sest polnud vahepeal aega kirjutada ja muljetada!

Mina massööri all

Eile jõudsin siis lõpuks nii kaugele, et käisin massaažis ära. See lõppes nii, et otsustasin nelja aasta pärast uue õppelaenu võtta.. Lähen massaažikooli (enne oli see mõte, nüüd on see plaan, mis saab teoks tehtud). Sest ma hakkan ka nii oskama nagu nemad siin, või noh äkki peaaegu.. Eks siis tulen siia praktikale. Igatahes massaaž oli suppper ja teenindus ka, peaks Eesti klienditeenindajad ka natukeseks ajaks Taisse saatma (ja mitte ainult kosmeetikud), siin oleks nii mõndagi õppida, nemad siin teavad, kuidas see asi käib. Jah, nad on enamik hirmus pealetükkivad, aga kui sa juba nende õnge lähed, siis võib vabalt viisakusse uppuda, heas mõttes muidugi. 

See on ju unistuste maa, suppper söök, odav ja megahea massaaž, kana, puuviljad, päike, rand ja niiiii edasi.... Saaks oma lahesegased sugulased, mõningased hääästi tähtsad inimesed, Tertu, vennad ja vanemad ka natuke lähemale, siis oleks kõik täiuslik, võiks vabalt siinsel külmal ajal Tais elada. Isegi tööd võiks siin vabalt teha, pediküüri ja maniküüri tehakse ju rannas ka.. Aa ja pannkoogid ka.. mmm.. Need jäid enne mainimata.. Ja värvilised-maitsvad joogid..

Ühest õhtust, kui väljas käisime, jäi kirjutamata, mina muidugi pidin kirjutama.. Ega ma enam selle kohta midagi öelda oskagi, Paradiis on pea sassi ajanud. Muljed keevad üle. Igatahes käisime jalutamas ja väiksel kokteilil-mokteilil. Häääasti soe ja ilus õhtu oli.

Tegemist on mokteiliga, ehk alkovaba kokteiliga. Jah, ka selliseid on olemas

Aga jah, see saar, see maailma kõige ilusam ja täiuslikum koht. See jääb ikka tükiks ajaks kripeldama, sealt otse Eestisse küll ei tahaks tulla, see oleks kohutav šokk. Õnneks meil veel paar päeva mandril ka, jõuab ennast kodu jaoks ette valmistada, kui see üldse võimalik on..

Maailma kõige ilusam ja parem rand.

PS. Soovitan soojalt Koh Chang sinise laguuni arbuusishake’i, noh kui peaksite sealt mõni päev mööda minema.. Elu parim jook!! Ja vaade!!

Hetk enne arbuusisheigi jõudmist.

Külm/Soe

Üks Raili sõbranna uuris eile, et ega meil siin liiga külm ei ole. Tema olla uudistest kuulnud, et Tais on tavatult külm jne.
Lugesin hommikul Bangkok Postist (Tai ingliskeelne ajaleht), et põhja-tais langevad tõesti temperatuurid +8ni ning seal on juba kolm inimest ära surnud. Üks kuskil kanalis (ju tegeles veetöödega vms), üks pärast pikemat joomist ja seejärel tee äärde magama heitmist ning kolmas niisama.

Pattaya on aga Kesk-Tais asuvast Bangkokist ~160km lõunas, seega päris kaugel Põhja-Tai külmadest ilmadest. Meil siin on endiselt liiga palav, et päeval särgiga rõdul istuda või et üldse tekiks mõte õhtul särgile lisaks mõni muu riideese selga panna. Nemas problemas.

Paradiisis

Paradiisis on netti ainult paaris kohas ning minu fotoka juhe j2i ka 'koju'. Aga igatahes oleme elus ja terved ning pikemad postitused tulevad ehk homme hommikul (meie aja j2rgi, ehk siis teil keset 88d). Vabandame t2pit2htede puudumise eest, aga meil sai raha otsa ja v2ljamaa-paketid on hirmkallid. Tegelikult on siin lihtsalt vale klaviatuur.

Nyyd oma bungalow terrassile muljetama ja arutama ja nii..

Kuidas säästa 1500 bahti

Nagu Hollywood. Või Tallinn-Tartu maantee äärne Laeva burgeriputka.

Kaks viimast päeva on möödunud peamiselt shoppingulainel. Seda siis Pattayal. Peaks vist seletama, et me ei ela hetkel päris Pattayal, vaid selle satelliitlinnas nimega Jomtien Beach, kus on päris rand ja mõnus ja käratu (võrreldes 'päris' linnaga).

Eile saime monkey car'iga (tõlkes ahviauto) tünga. Monkey car on sinine pick-up, mille kastis on puur kahe pingireaga. Neid sõidab sama palju kui tavalisi autosid ja päeval töötavad nad marsadena. Hüppasime ühele peale (nad ei vaevu seismagi jääma selleks hetkeks kui turist sooritab maast meetrikõrgust hüpet pooleteise meetri kõrgusesse puuri) ning nautisime tuult juustes. Lugesin kabiini seinal olevast hinnakirjast, et sõit lõuna-Pattayale maksab 100 bahti (no muidugi per kärss). Olles jõudnud eelmainit asukohta, hüppasime puurist maha ning ma viskasin kabiini aknast kaks sajast sisse. Juhi kõrval istuv neiu võttis need vastu, vaatas neid, vaatas mind, ütles midagi juhile, ning seepeale sõitsid nad minema. Minu kukla taga ütles neiu pilgu peale väike lüüasaanud hääleke "Raisk." Aga sellega see sel hetkel piirdus.

Pattaya oli kunagi vaikne kalurilinn. Siis kolisid sinna mõningased expatid (suurbritanniast ära kolinud 'eks-patrioodid') ning panid baarid püsti. 80ndatel olla meie giidi Romlee sõnutsi suisa palutud, et Tai uhkemad ladyboyd (meesnaised) tuleks Pattayale elama. Selleks ajaks oli seksturism täies hoos. Nüüdseks on asi nii kaugel, et kohalikud elavad kõik rannast kaugel. Et rannas oleks mugav jalutada, on see betoneeritud nii, et liivast ala on vast paari meetri jagu. Ja enamuse sellest võtavad enda alla 'pargitud' kiirpaadid. Rannariba ning kohalike elamute vahele jääb kolm paralleeltänavat - Beach Road, 2nd Road ning 3rd Road. Kolmas tee on suhteliselt vaikne. Teine tee ja Beach Road moodustavad ühesuunalise ringi. Nagu Võru, ainult et sadade (või isegi tuhandete) kaubalettide, turistide, rätsepate, meesnaiste ning 'baaritüdrukutega'. Beach roadi 'ringist' välja jääv ots on kurikuulus Walking Street ehk jalakäijate tänav, kus on miljon seitse go-go-baari ja muud lõbustusasutust.

Olles läbinud Walking Streeti pärast slaalomit baaridesse kutsuvate naiste(?) vahel, tuli meelde, et ühtegi pilti ei teinud. Seega palun - minu selja taga tükike Walking Streeti.

Igatahes. Eilse päeva jooksul tegime me kaks ringi peale sellele ühesuunalisele tiirule. Alustasime natuke liiga vara - olime kuskil nelja ajal kohal, mõeldes, et vist jäime hiljaks, sest enamik lettidest olid juba (meie arvates) suletud. Pärast esimest ringi, kuhu jäid x+1 letti ja kaks kaubanduskeskust oli kell kuus läbi ning õues oli pime. Ja siis läks kaubandus lahti. Tänavad olid kaks korda rohkem rahvast täis, letid ääristasid seda 4-5-kilomeetrist ringi katkematult ning iga paarisaja meetri tagant ulatas mõni vuntsitud Tai mees mulle käe ning ütles "privet, smatrii, suit for you, sto dollar.. Armani!". Siinkohal peaks ka mainima, et esimese tiiru ajal hüppas meile keegi väga naiselik mees (aga mitte meesnaine) ligi, hakkas uurima, kust me pärit oleme, haaras mul käest ning kui ma eemaldusin, hüüdis järgi (vist mulle): "I love you!". Väga kõhe. Tekkis kohe tathmine millegi kange järele.

Kuna eilne oli meie esimene päev shoppamist, ei osanud/tahtnud me eriti kaubelda ning suuremad ostud tegime fikshindadega kaubamajades. Kauplemised olid üpris algajalikud ning ilmselt saime endiselt liig suurte hindadega oma asjad kätte.

Tüüpiline kanalett. Sedakorda Pattaya Beach Roadil. Seal ei ole mõtet kaubelda, sest kaks varrast kanapekki (või misiganes see oli) ning neli pooltiiba maksid kokku 13 krooni.

Pärast kanavardaid ja Walking Streeti edukat läbimist oli meil kaks valikut. Kas teha paarikilomeetrine ring mööda hämarat peateed Second Roadini ning võtta sealt ahviauto või läbida uuesti Walking Street (alla kilomeetri) ning võtta sealt auto. Otsus langes häältega 2:0 esimese kasuks, sest Walking Street oli natuke liiga õudne. Pärast mõningast ekslemist (turistikaart ei oma ülevaadet kõikidest tänavatest ega nende tegelikest suundadest) leidsime ühe ahviauto, kes meid 150 bahti (50EEK) eest kodutänavale oli nõus vedama.

Pärast esimest shoppinguõhtut. 150 bahti ahviauto eest tundub 50-bahtine võit olevat.

Pärast esimest shoppinguõhtut. 50 bahti hinnast alla saada tundub suur võit olevat.

Tänane hommik algas tavapäraselt. Äratuskell helises kell 8:10. Siis 9:10. Siis 10:10 ja oligi aeg joosta, et saaks veel hommikusööki, mida serveeritakse 10:30ni. Seejärel läksime randa. Korraks. Kolm ja pool tundi hiljem tulime sealt ära. Söögikorrast on siin juba kirjutatud. Pärast sööki olime natuke aega niisama ning siis hüppasime ahviautole. Seekord oli hinnakiri sodimata. Ja ennäe, seal oli tsiteeritud transpordiseadust - "ühegi indiviidi piletiraha ei tohi ületada 10 bahti". Seega lõuna-Pattayale jõudes viskasin aknast sisse 20-bahtise 200 asemel. Juht tegi küll krimpsus nägu, aga polnud midagi peale hakata, seadus on seadus. Väike hääleke kukla taga ütles võidukalt "no mida ma ütlesin eile!"

Kuna ma olen väikestviisi piljardihaige, siis eile öösel tuhnisin ma netist välja enamvähem kõik kiide müügikohad Pattayal. Kahjuks on nemad siin snookrihaiged ning seega päris piljardikiisid väga palju ei pakutagi. Siiski leidsin ühe perefirma, mis 10 aastat kiisid tootnud, kaks kaubanduskeskust, kus kiisid pidi leiduma ning ühe piljardikeskuse, kus lisaks mängimisele ka vahendeid osta sai. Kuna perefirma pannakse tõenäoliselt kõige varem kinni, läksime alguses selle suunas. See asus Pattaya 3ndast teest veel kaugemal. Huvitaval kombel oli see tee isegi turistikaardil. Veel huvitavamal kombel ei olnud seda teed päriselus olemas. Leidsime ühe põiktänava, mis kaardi järgi pidi pöörama otsitud uulitsale (turistikaardil on üks hea asi - märgitud on kõik prillipoed ning hotellid, mille järgi on hea orienteeruda). Põiktänava lõpus ootas meid suletud raudvärav. Pöörasime ringi ning leidsime mõned koerad meid ootamas. Natukene seljakotiga vehkimist, hullupööra haukumist, klähvimist ning kihvade näitamist (koerte poolt), veel natuke kotiga vehkimist ning olimegi koertest möödas ning kiirendatud sammul suuremale tänavale tagasi liikumas.

Kokkuvõtteks niipalju, et snookrikiid on siin sigaodavad, piljardikiid kallimad. Siiski odavamad kui sama 'klassi' omad Eestis, kuid minu rahakott neid hetkel ei võimalda osta. Lisaks oleks transpordiga jama, sest piljardikii on eraldi välja toodud lennukis keelatud esemete seas (mis ma lähen sellega pilooti toksima nende arvates?).

Kuna jõudsime täna alles pimedas Pattayale, piisas vaid ühest ostlemisringist. Ühes t-särgipoes (noh, kangialuses) kohtasime karja 'värskeid' Eestlasi, kes kiitlesid oma säästuoskustega. Üleoleva muigega möödusime neist ja kauplesime mõningatelt kelladelt pea pool hinda alla.

Asi, mis ei vaja kauplemist - värske kookospähkel. Maksad 20 bahti (6-7EEK) ning tädi raiub sellele hiiglasliku lihanoaga augu sisse ja asetab sinna kõrre. Nagu Bountyt jooks, aga parem, ning kestab juppmaad kauem. Pildil olev palm ei ole pähkliga seotud.

Lugesin hiljuti ühest Pattayat tutvustavast tekstist järgmist: "Kauplemine on kunst, nautige seda." Ning tõesti, väga huvitav võistlusmoment tekkis. Oli vähe neid asju, kust 100-150 bahti kerge vaevaga alla poleks saanud. Kolme ilusa lambikese pealt säästsime ainuüksi 500 bahti ringis, ja seda kaubanduskeskuses. Kokku säästsime kauplemise teel täna natuke üle 1500 bahti ehk 500 krooni. Eilset pole kokku löönud, aga kuna seal oli palju poodidest ostmist, ei ole see erilist mainimist väärt. Mõned sajad ehk.

Pärast teist shoppinguõhtut. 150 bahti öise ahviauto eest on endiselt sääst.

Esimese õhtu plaan:
¤ Ostame ära kõik, mis vaja.
¤ Pärast shoppingut sööme Pattayal.
¤ Koju jõudes läheme jalamassaaži.

Esimese õhtu tegelikkus:
¤ Ei ostnud eriti midagi.
¤ Pattayal polnud kuskil süüa, ostsime natuke kana ja sõitsime koju. Selleks ajaks olid baarides köögid kinni. Karl läks luusis tänavatel ja märkas ühes õllekas istudes rollerit, kus tehti ja müüdi kanakebabit pitaga.
¤ Massaažisalongid olid selleks ajaks kinni.

Teise õhtu plaan:
¤ Ostame ära kõik vajaliku, mis ostmata jäi, pluss kii ja koti.
¤ Pärast shoppingut sööme midagi head ning läheme Soi 7'le Easy Bar'i jooma.
¤ Õhtul jalamassaaži.

Teise õhtu tegelikkus:
¤ Ostsime väga palju ja säästsime veel rohkem. Vaja leida paar viimast asja. Kiid ei saanud.
¤ Pärast shoppingut sõitsime koju ja ostsime nurga pealt paneeritud kanakoibasid ja banaanipannkooke. Baari ei läinud.
¤ Massaažisalongid olid selleks ajaks kinni.

Ossakuratkuituline

Ma lihtsalt pean ühe välkpostituse tegema.

Päevitasime suurema osa päevast rannal, nüüd tulime rootslase juurest läbi rõdule sööma. 'Rootslase juures' on Stefan's Guest House meie kõrval, rootsi lipud jne. Tellisime nuudleid sealihaga, riisi krevettidega ning nuudlisuppi sealihaga.

Toidud ilusti kaasavõtmiseks pakitud. Kilekotis on supp, selle all teine kott nuudlitega. Mõlemad tulikuumad.

Kõigega oli kaasas kolm pakikest maitseaineid. Tühjendasin esimese neist riisi ja nuudlite peale ning teise neist kahte supitassi (sest supp tuli ju kilekotis ikkagi). Kolmas paistis soola moodi ja mõtlesin, et pole vaja. Pärast tühjendamist nägin, et esimene oli marineeritud roheline chilipipar ning teine oli purustatud punane chilipipar. Ütleme nii, et kaheksandik näpuotsatäit tassitäie supi peale oleks olnud piisav. Mitte kolmveerand pakki kahe tassi peale..

Mõned minutid hiljem, kui jälle rääkida saime, veendusime mõlemad, et ma ei ole vist suurem asi kokk, vähemalt siinmaal mitte. Ühesõnaga väga-väga-väga terav ja naljakas supp oli see. Hiljem lugesin, et kolmas pakk on suhkur, kallasin selle ka suppi. Enam nii terav ei ole. Aga kui ma just seda postitust kirjutades õllepurgi tassiga segamini ajasin ja ühe korraliku sõõmu võtsin, vaibus kõik motoorne elutegevus mõneks ajaks.

Mõni teine päev proovime traditsioonilisemaid suppe ka - Tom yum kung ehk vürtsikas traditsiooniline Tai supp krevettidega ning Tom kha kai ehk vürtsikas Tai supp kana ja kookospiimaga. Kindlasti on huvitav tellida ka vürtsikat klaasnuudlisuppi jahvatatud sealiha ning kapsaga, mille nimi on lihtne ja loogiline: Tom jued woon sen pak gad kao. Praeguse supi juurde ei olnud kuskil kirjutatud, et ta võiks olla või muutuda vürtsikaks.

One night in Bangkok..

Eile õhtul sõitsime siis Bangkoki. Hotellitädi ei saanud tükk aega aru, et mis mõttes me läheme Bangkoki ja siit hotellist end välja ei kirjuta. Seletasin talle tükk aega, et me läheme lihtsalt üheks ööks vaatama, et mis seal ka toimub. Lõpuks sain talle selgeks tehtud, et me võtaks hea meelega nüüd takso. Pakkus limusiini (taaskord lihtsalt eravärvides auto, mis viib punktist A punkti B ilma sugulaste suveniiriärideta), hinnaks 1500 bahti (500 krooni). Natuke aega hiljem helistas ta, et ei ole kuskilt võtta enam täna limusiini, aga olemas on riigitakso, hinnaks 1100 bahti. Sellega jõudsime lõpuks oma agulihotelli. Vähemalt takso sinna liikus viimased kilomeetrid mööda mingeid tagatänavaid ja prügikastide vahesid.

Hotell ise oli tüüpiline kahetärnine. Kaheksanda korruse toaaknast avanes aga päris müstiline vaade.

Vaade otse. Isetan kaubanduskeskus, üks suuremat sorti tänav ning hoomamatu liikluskaos.

Vaade paremale. Austrilaadse torni otsas prožektorivihus King-Kong

Vaade vasakule. Muu linna varju jäänud kunagine kortermaja üksiku tulega.

Hoolimata väsimusest ja uimasusest (pikk rannapäev seljataga) otsustasime minna ja natuke ringi jalutada. Kuna mujale eriti ei osanud minna, läksime Big C nimelisse kaubanduskeskusesse tuiama. Minu eesmärk oli ülipalava õhtu jätkuks mõned õlled osta. Nagu välja tuli, oli just eile-üleeile õllemüük kogu Bangkokis keelatud, sest oli 'Bangkok governor election day' ehk Bangkoki kuberneri valimise päev. Õlle asemel leidsime ühe kohvibaari moodi asja.

Coffee Today. Peaaegu igast kohviliigist sai tavalist, iced (jäätatud) ning frappé versiooni.

Pärast kuuma päeva oli huupi tellitud frappé cappucino nagu taevane õnnistus. Parajalt kange kohvimaitse, samas kõik mattunud jääpurusse. Raili täna arvutas, et üks kohvitass, kui ta seda nüüd siit ostma läheks, maksaks kokku üle tuhande eesti krooni (koos taksorahadega), seega poleks enam mõtet. Aga muidu tahaks seda jooki küll ja veel (eriti kui eesti rahas suure kohvi hinnaks pakuti 16-17 krooni).

Pärast tunniajalist ekslemist 5+3-korruselises kaubanduskeskuses (5 korrust kaupa, 3 korrust kino) läksime tänavale. Kõnnitee oli kahelt poolt ääristatud turuletikestega, kus müüdi kõike sigaodavalt. Midagi siiski ostma ei hakanud, sest meil tuleb Pattayal üks eraldi shoppingupäev lähiajal ning siin on juppmaad rahulikum ja käratum. Küll aga käisime paar korda üle tee mööda eraldi üleminekut. Jumal tänatud, et need seal on, sest muidu sealt liikluskaosest terve nahaga läbi ei jõuakski.

Vaade ülekäigult. Kell oli õhtul kümne ajal. Kuhu nad kõik võisid minna..?

Isetan-nimelise suure kaubanduskeskuse esine plats on läikiva kivipõrandaga tõstetud soe rahulik ala. Päeval on seal väli-mcDonald's, paar õllekat ja näiteks täna hommikul filmiti seal mingit muusikavideot (grupp inimesi eri kostüümides tantsis sünkroonis. Vähemalt enda arvates. Tegelikkuses panid paar-kolm tegelast ikka päris mõnusasti mööda). Kiviplatsi ääristas rida purskkaevusid, mis õhtuses valguses nägid ikka eriti head välja.

Lihtsalt ilus purskkaev.

Sellega lõppes meie õhtune rännak. Bangkok tundus suur, hirmus, kärarikas, ent siiski huvitav. Taandusime hotelli, kus ajasime juttu ja jõime minibaari õllest tühjaks (jah, tõesti, kõik 4 purki). Enne magamaminekut panin kaks pluss kaks kokku. Isetan ees väljakul nähtud kuulutus, et Heinekeni suur õllekas asub ZEN maja 18ndal korrusel, ning aknast kogemata nähtud 19-korruseline ZEN-maja koosmõjul kripeldab mul siiani, et me sinna ei sattunud. Päris huvitav oleks seda öist sagimist olnud vaadata 18ndalt korruselt. Ehk siis mõni teine kord.

Vaade hotelliaknast kaugele vasakule kell 6 hommikul

Hommikul, kui hakkas valgeks minema ja sudu taandus, tuli vasakult kaugelt välja terve ärilinn oma kümnete pilvelõhkujatega. Päris võimas vaatepilt. Kahjuks (või õnneks) me sinnakanti ei sattunudki.

Pool kaksteist lahkusime hotellist. Palav oli õues. Läksime Big C'sse, ostsime paar pudelit vett ja mõned pirukad. Väga head pirukad olid. Seejärel läksime turistiinfosse, et võtta sealt tasuta kaart (ma enda oma unustasin Jomtieni/Pattaya hotelli ju) ning otsida üles jõe-ekskursioon. Vähemalt seda ma arvasin, et 'river boat' tähendab. Tuli välja, et see oli lihtsalt 'jõebussi' peatus.

Pildil jõgi. Päris ujuma ei kipuks. Paremal jõebussid ootel.

Seejärel tegime veel paar tiiru samade tänavate kandis. Esimese 600ml veepudeli lõpuks olime üles leidnud turu. Õueosas oli palju t-särke, Home4You kaupluse tüüpi sisustusnänni ning ehteid. Sees oli tegemist aga sadamarketi-tüüpi riideturuga. Vaheldusid seksikad diskokleidid ja lõpmatutes ridades pensionieas daamide särke.

Turult välja tulles otsustasime takso otsida, et Pattayale tagasi sõita. No ei meeldinud see linn. Kõik haises, igal nurgal oli kari kerjuseid, ei mingit tuuleõhku majade vahel ja liiga palju inimesi/autosid/tuktukke/busse. Liiga suur, liiga räpane, liiga masendav.

Mingisuguse suvalise suure hotelli ees pakuti meile taksot. Jomtien Beachile 2500 bahti eest. Paar minutit hiljem teadsime, et auto on nahksisu, õhukonditsioneeri, V6 mootori ja väga turvalise juhiga, ning minutike hiljem oli hind langenud 1900 bahtile. Istusime hiiglasliku Volvo tahaistmele ja taksojuht, nimega Mr. Holiday (jep, selline nimi oli töötunnistusel kirjas) sõidutas meid mugavalt ja sujuvalt hotelli treppi. Ei mõeld kaht kordagi enne kui talle 100se tipi viskasime, sest kõik oli nii nagu mees oli lubanud - kiire, turvaline, mugav, vahepeatusteta (kui kütusepeatus välja arvata. Muuseas, bensiiniliiter on siin 11.65 bahti, ehk siis suti alla nelja krooni).

Oma hotellis oli selline tunne, nagu oleks koju jõudnud. Käisime kiirelt ujumas.. Okei, plaanisime käia kiirelt ujumas. Aga meres olid vinged lauged lained ja kuna siin on nii soolane vesi, et isegi mina püsin veepinnal, siis me ujusime ikka päris kaua. Vesi nagu supp endiselt. Seejärel võtsime aja maha ja nüüd on pimedaks läinud. Otsustasime täna siin vähe rannaäärseid kohvikuid/baare kammida ja tutvuda selle kandiga rohkem kui 200m hotellist. Homme jälle!

Palav..

Paar eelmist päeva oli siin päris tuuline ja suti jahe. Täna tuli mingi soojarekord või nii. Olime mõned tunnid rannas ja lihtsalt liiga palav on. Tavalised päikesekreemid hülgasime Coconout Oili nimel (100 bahti/30 EEK pudel). Sai lõpuks päevitada ka, eelmised päevad olime nagu kaks luike kesk metsparte.

Pärast kaht ja poolt tundi kookosõliga praadimist oleme mõlemad üleni punakaspruunid, kuid midagi ei kipita. Coconout oil on kirjade järgi nii hea päikesekreem kui ka päikesejärgne niisutaja. Tundub, et töötab, kui just järgmine postitus nahahaiglast ei tule.

Kanast veel natuke - sööme kolmandat päeva järjest juba lõuna/õhtusöögina kana ja ikka ei saa küllalt. Kanaroller on jäljetult kadunud. Eile ostsime tänava otsast putkast peaaegu topelthinnaga kana (18 krooni suure koiva eest), täna kõndisime natuke edasi mööda peatänavat ja leidsime ühe putka, kus oli kaks korda paksem koib vaid 40 bahti (13 krooni) ning poolkoib 20 bahti (suti alla 7 krooni). Eestis tuleks esiteks juppmaad rohkem maitsta ja ka parima hinna eest ei saa kuskilt nii head kana.

Minu uus lemmik pulgakomm.. Chupa-chups võib pensionile minna.

Veel üks uudis - Raili kui kosmeetik tahtis uurida, mis moodi ja mis tingimustel need ranna-kosmeetikud oma tööd teevad. Kolmandat päeva järjest tuli üks tädi seletama, et mul on jõle pikad varbaküüned, seekord lasime siis eksperimendi korras tal need ära lõigata. Tädi lõikas küüned ära, viilis, tegi veel sada imet, seejärel võttis mu näpud ette ning lõpuks värvis Railil küüned ära. Kokku küsis 500 bahti, aga kuna ta oli nädala kõige kuumema päikeselõõsa sees viitsinud pool tundi liival istuda, et mu küüniseid nüsida (täitsa korralik töö, desinfitseerijate ja muu keemiaga), siis me ei hakand hinda ka alla kauplema. Kolm teenust siiski 165 krooni eest.

Nüüd sõidame Bangkoki. Täna õhtul läheme vaatame, äkki jõuame enne turu sulgemist kohale. Meie hotell on Romlee sõnutsi otse turu kõrval. Kaart väidab ka nii. Ehk joppab. Homme proovime turu teise külje peal asuvast jõesadamast saada jõetuurile, mis pidi päris huvitav olema. Aga sellest kõigest homme õhtul, kui tagasi jõuame (või siis nahakliinikust).

Linnatuur

Eile hommikul kell 8 helistati meile tuppa ja läbi une sai kokku lepitud täna hommiku kella 10ks linnaekskursioon. Tasuta loomulikult (limusiinisõiduga kauba peale).

Kell 10.01 helistas meile adminn ja ütles, et keegi ootab meid fuajees. Seal oli üks erksate riiete ja hämmastavalt hea inglise keelega noormees ja üks bussijuht.

Romlee. Alati abiks ja tippi ei nõua.

Tuur viis meid mööda Pattaya paari vaatamisväärsust. Alustasime Viewpoint-nimelisest kohast (vaatepunkt maakeeli). Tegemist oli miskise eriti kõrge mäejupiga keset linna, kust nägi nii Pattayat kui ka Jomtien Beachi, kus meie asume. Seal seletas ta meile aktiivselt ära kõik linnaosad, selle, miks kohalikud kesklinnast ära on aetud (turism), miks Pattaya pool enam ujumisranda pole (turism) ja miks viimase viie aastaga Jomtien Beachile miljon seitse uut hotelli tekkinud on (turism).

Selja taga Pattaya linnaosa. Vasakult paremale põhjast lõunasse.

Viewpoint oli ka ühtlasi 'mereväe kuninga' pühamu, kus merega seotud rahvas palvusel käis. Eriti huvitav oli üks silt seal pühamus:

Püssidega mitte tulistada. Kahurid ja muud sobivad?

Edasi käisime ka ühes budistlikus templis. Jällegi mäe otsas. Bussist väljudes pakkus neidis meile puuris linde. Kummaski puuris neli lindu. Romlee seletas, et budistliku konseptsiooni järgi (seda korrutas ta ka tihti, et budism pole usk vaid konseptsioon) saadad koos lindudega vabadusse kõik pahad tunded ja tujud ja teeb tuju paremaks. Puurike maksis 100 bahti, ei ole just palju raha hinge puhastamiseks. Isiklikust kogemusest võin öelda, et vaadates neid vabanevaid linde seal templis käis miski jõnks läbi küll, ilmselt psühholoogiline ajupesu seotud veepuudusega.

Kuna tempel on taevariigi esindus, siis lihtsalt peab olema trepp sinna väga pikk (pilt tehtud poolelt trepilt)

Templialal õues oli hunnikutes kullatud budakujusid. Iga nädalapäeva kohta üks. Linnud tuli lahti lasta selle budda juures, mis nädalapäeval oled sündinud. Telefonikalendri abiga saime teada, et mina olen pühapäeval ja Raili kolmapäeval sündinud. Jälle targem.

Tuuri viimane sihtpunkt oli vääriskivitehas. Seal oli rongisõit läbi 3d näituse vääriskivide tekkest, kaevandamisest ja muidu ajaloost. Seejärel käisime läbi töökoja, kus kümned kohalikud lihvisid rubiine ja muid sääraseid. Pärast seda suunati meid poealasse. Võtke Tallinna Kaubamaja eheteosakond, korrutage see 25ga ja siis hakkate enamvähem taipama, kui suur see seal oli. Kulda, valget kulda ja hõbedat kõikide kujuteldavate kividega. Lisaks oli veel üks supermarketi suurune pood, kus müüdi muud väärilikku. Rahakottidest siidiriide ja kookosõlideni. Sealt sai mõndagi ostetud, aga arvet ikka üle 500EEK ei suutnud venitada.

Hiljem kirjutab Raili ehk kõigest muust, mis mainimata jäi, mina lähen nüüd rõdule kanarollerit otsima.

Orgasmiline kana

Karl tuleb ühelt poolt, orgasmiline kana kotis. Kana müüv roller Nirvana sildi taga peidus.

Nagu lubatud, kirjutan kanast. Nägime üht rollerit, mille külgkorv oli keskmise R-kioski suurune. Sees paistis olevat vardas hunnikus liha. Läksin siis tänavale, et lihatooteid osta. Tegu oli kanaga nagu välja tuli. Valikus kana kondita, kondiga, südamed, muu sisikond, hakklihapallid ning koib. Võtsin koiva (naised Thai Suomalainen nimelisest asutusest hüüdsid "kanapoika! this big, good for you, man!"), kaks varrast fileed ning ühe varda südameid. Kauba peale sain kotikese, sisukirjeldus "want spice? this riil guud!", tasuta. Valisin oma asjad välja, härra pani need rolleri taga olevale grillahjule, lasi soojaks ja suti pruunimaks nind pakkis need kahte kotti. Kokku kogu neli varrast kana ja vürtsid 40 bahti. Jep, 13 krooniga saavad siinmaal kaks inimest superheast grillkanast söönuks.

Raili kana söömas. Järgmisi pilte ei kuva, sest blogi loevad ka alaealised.

Ühesõnaga, mina otsisin nõud, kuhu spaissi panna ja teravat eset, millega spaissikotike lahti teha. Abiks tulid tuhatoos ja veinikorgitser. Hiljem selgus, et seda spaissi oleks 1) jagunud tervele kärutäiele kanale, sest 2) see oli kuradi-pagana terav. Terve purk õlut läks poole koiva, kahe südame ja ühe varda filee peale. Selle ajaga hakkas Raili kanafileed sööma ning rõdult kostus naljakaid häälitsusi. Kui ise hambad kanasse lõin, sain aru, mis hääled või miks. No ei ole ausalt kunagi saanud nii head kana. Aijaa, kanasüda. Olete proovinud? Nagu näts. Ainult et kana maitsega. Ja selle spaissiga oli ekstrahea.

Nüüd randa, sest mingi tädi on seitse korda käinud ukse taha ja karjunud "when you leave? me clean room?" ("millal lahkuma? ma tuba koristab?"). Las siis koristab.

Kuidas kohalikud rannas miljonit teenivad

Tõestuseks, et ma ka ikkagi siin olen, pean kirjutama.. Üks sunnib kogu aeg. Kõige esimese asjana võin öelda, et ma ei saa endiselt aru, et me siin oleme. Seisan seal rannas ja ei usu oma silmi. Ja siis naeran, kui tädi tuleb ja uurib Karli varbaid.. ja pakub, või see tähendab käib peale, et neid küüsi peaks ikka kohe kindlasti lõikama. Karl arvas, et me pole pärast mitte päikesest peast sassis, vaid sellest, et kogu aeg "ärimeestele" pead raputame. Minu pediküüritud varbad olid liiva all ja jumal tänatud, et tädi nende kohta midagi ütlema ei hakand, muidu poleks see lihtsalt hästi lõppenud. Ta küll mainis madaami varbaid, aga sinna see jäi. Edaspidi ma lihtsalt teesklen, et magan. Ja ilmselt ärgates olen üleni tätoveeritud. Need inimesed on siin ikka väääga pealetükkivad. Vähemalt nüüd tean, kuidas oma salong miljonit teenima panna. Järgmise postituse teeb Karl ja see räägib orgasmilisest kanast..

Esimene rannapäev

Täna on meil siis esimene täispäev Pattayal. Hommikul käisime sõime hotelli hommikusööki, mis oli päris huvitav. Praemuna, suurem tükk praetud sinki (või kitsas viil liha, ei saandki hästi aru), üks grillvorsti moodi asi ja ülipaks viil röstsaia. Täitsa hea oli. Pärast sööki läksime mööda esimest ettejuhtuvat umbtänavat korra jalutama. Mingi tädi ütles "herroo!!" ja tema juures olid mõned külmkapid. Selge - supermarket! Haarasin külmikust kolm õlut ja Railile ühe maasikafanta (loe: maasikasiirup fantapurgis). Tädi pakkus veel "thai whiskey!", mis oli 0,6l pudel rohelise sildi ja vilistava korgiga (nagu Saku on Ice'l). Ei hakanud proovima.

Hommikul, kui päike enam ei paistnud..

Seejärel otsustasime minna hotelli basseini äärde, sest päike tundus õigelt poolt paistvat. Nüüd siis teame, et päikest saab basseini ääres võtta selle hetkeni kui meie sinna saabusime pluss kümme minutit. Ehk siis enamvähem poole üheteistkümneni. Iroonia muidugi seisneb selles, et mina, kartmatu hingega põhjamaade bla bla, hüppasin kohe vette, tegin paar tõmmet, ronisin välja ja hakkasin end kreemitama. Raili, ehkki hingelt ehk sama kartmatu, otsustas naha hilisema omamise eesmärgil kõigepealt end sisse kreemitada. See võttiski siis nii kümme minutit aega. Seejärel sai ta paar tõmmet teha ja meie basseininurgas oligi nii palju päikest, et sai ühes servas seista ja korraga poolt ennast praadida.

Selle peale otsustasime kolida randa. Rannas olemisest kirjutab Raili hiljem pikemalt, minul ei jätkuks selle jaoks enam sõnu.

Pildil supp Eesti naisest ehk Raili meres

Rannas võtsime sisse kohad vee ääres. Kahe varjuküla vahel. Varjuküla on siis selline 100m x 30m ala, mis on kaetud päikesevarjudega ja kus saab rentida (vist) rannatooli. Eks see on neile, kes alguses ära põlevad ja pärast tahavad ikka rannas olla. Meie olime igatahes linadega mere ääres ja päris mõnus oli. Täna on suhteliselt tuuline, nii et see 26-28-kraadine õhutemperatuur on päris mõnus. Tai lahes on vesi supilaadne. Soolase supi laadne (vihjega filmile Vallatud kurvid ja tsitaadile "ma teen teile sellist uhhaad, mida te varem saanudki pole"). Esialgu proovisin niisama hulpida. Täitsa mütsika, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei püsi vee peal. Siin ei ole sellega mingit probleemi. Korra ujusin ka vee all ujuda. Võtke potitäis vett, kallake sinna kilo soola, pistke nägu sinna ja siis teate, mis värk on.

Jah, mul on suu soola täis, aga ma püüan seda mitte välja näidata. Kust vett saab?

Pärast pooleteisetunnist rannas viibimist läksime poodi. Seekord 7/11 tüüpi poeketi asutus. Mingi imelik lõhn oli poes. Aga see-eest oli seal hunnikutes naljakate piltide ja arusaamatute tekstidega kraami. Õlu oli sigaodav. Ja lisaks oli pakkumisel klaaspudelis red bull. See on küll rohkem red bulli maitseline siirup, aga proovima pidi. Hindadest: Ostsin 2 0,33l õlut, 2 0,63l õlut, ühe pudeli vett, ühe red bulli, 2 bacardi breezerit ja kokku läks 277 bahti. Meie rahas ~90 krooni. Üks 0,33l pudel Singha premium õlut meie rimis on 35 krooni kandis.

Nüüd siis passime toas ja ootame, et kas nahk läheb punaseks või pruuniks. Et kas randa läheme pärast särgiga või ilma.

Red one OK!

Me lihtsalt peame mainima, et üks halvemaid lauseid, mida siin kuulda, on "Red one OK!". Maakeeli tähendab see, et "viska 100 tippi". Punane on siis sajane kohalik rahatäht. Eesti rahas võrdne 30 krooniga.

Asi ei ole selles, et me ei tahaks teeninduse eest tippi anda, aga kui tegelinski lükkab kohvrit mööda ilusat sillutist 20 meetrit (mida võiks vabalt ise teha), ja siis ütleb "red one OK!".. No ei aitäh. Tipp ei ole asi, mida nõuda, meie arvates.

PS, limusiinitegelaste kohta käiv termin muutus sõnavääratuse tõttu 'limukateks'. Kasvõi seepärast, et autojuht hakkas 100se tipi peale vinguma ja tahtis kaasa jalutada. Oleks võind auto aknal kirjas olla tipi suurused, nagu Tallinna taksos kilomeetri hind.

Lennukitest üldisemalt

Nr 18 buss? Eip, lennuk..

Reisi esimene shokk oli niisiis see ATR72-500. Olles lugenud kiitvaid arvustusi lennuki vastupidavuse jms tegurite kohta, olin ma juba suhteliselt positiivselt meelestatud. Üritades üle olla paanilisest hirmust esimese lennu ees, astusin vapralt läbi õue (lume) sinna lennukisse. Railil polnud häda, aga mina lõin kõigepealt oma pea ära. Jep, lennuki salongi kõrgus ei ületa 1.90. Siis toolid. 2 ühes ääres, 2 teises ääres. Ja põlvi polnud kuskile panna. Seejärel tekkis jube müra, kerge kärssava õli hais, ning lennuk sööstis paigalt. Olles läbinud ameerika mägede taolise jõnksu, olid järgmised 30 minutit täidetud mürina ja värinaga. Pärast õhkutõusmist pakuti mingit päris head ingmani shokolaadi, mis koos lennuhirmuga tekitas täieliku täiskõhu tunde. Seejärel tuli uus jõnks ja olimegi Vantaas. Seal oli õnneks bussil vastas lennuk.

Terminalis läksime kohvikusse, et võtta miskit hamba alla ja tassike lattet. Enne veel mõtlesin, et miks isa mulle 1000 krooni 'kohviraha' üle kandis. Olles kahe taldriku friikate ja kahe latte (mis tegelikult piisava suhkruga peaaegu joodavateks muutusid) eest saanud 17-eurose arve, kadusid küsimused iseenesest.

Seejärel ilmus terminali akna taha midagi suurt. Midagi nii suurt, et esialgsete (silma)mõõtmiste järel oleks vabalt ATR72'e selle suure asja mootorisse mahutanud ja pilbasteks jahvatanud..

Tallinna lennujaama ooteruum? Eip, lennuk..

Tegemist on McDonnel-Douglas MD-11 tüüpi reaktiivlennukiga. Meie istusime reas nr 26. Õnneks ma sain vahekäigu ääres istuda nii et parem jalg on korras. Vasak hakkas ~7ndal lennutunnil valutama. Ahjaa, pildil pole näha paremal pool akna ääres olevat istmerida. Teenindus oli igati korralik, kaks sööki, vahepeal nii palju tasuta vett ja mahla kui sisse jõuad kaanida. Kui ma ütlen kaks sööki, siis ma mõtlen õhtusööki, mis oli päris hea ja hommikusööki, mis nägi second-hand söögi moodi välja. Selle nimeks oli 'Layered omelette with falafels'. Esiteks kõlab falafel nagu mingi india DJ nimi, teiseks on see miski sojalihapall roheliste tükkidega või misiganes. Ja layered omelette oli viil (!!!) omletti, mille keskel oli punane riba ja roheline riba. Ja see kõik oli külm. Minul vähemalt, Railil vedas rohkem, ta sai sooja falafelit.

Igatahes, super kogemus jälle omandatud. Eriti tore oli Bangkoki sisenemine. Kuna lennuk pidi enne lennujaama kannaka tegema, siis ühel hetkel, napilt enne maandumist, nägime me vasakust aknast angaaride katuseid ülevalt alla ning paremast aknast otse üles taevasse. Ja siis see terminal.. See on vist suurem kui Nõmme ja Mustamäe kokku..

Üle tee asuvast õllekas kostub taustaks hetkel Vengaboys - Sha la la la la laa või kuidasiganes seda kirjutatakse. PS, lilla takso all paremas nurgas - Tallinnas siuksega tööd ei teeks..

Jetlag

..ehk eesti keeles midagi reaktiivinihke taolist. Kella kolmest praeguseni (8PM) tukkusime niisama, hetkel on tunne nagu oleks puuga pähe saanud. Õues on kottpime, aga elu-melu käib. Tuleb minna ilmselt mingi kohalik kohvik-resto söögist tühjaks puistada ja siis tagasi magama. Arvestades, et lennul Helsinki-Bangkok saime kumbki heal juhul tunni tukkuda, siis on vähe pikem unekas päris loogiline asjade käik.

Sain vahepeal kirja, et me ei olegi India ookeani ääres, vaid siin on Siiami laht hoopiski, tuntud ja Tai lahena. Hetkel ei viitsi nii palju kätt liigutada, et seda fakti järgi kontrollida, las ta's olla. Paras supp oli. Ja ranna ääres ei tohtinud seisma jääda, sest siis pakuti kohe skuutrit, istet ja paadisõitu.

Muusikast. Kartsin/eeldasin, et siin tuleb mingit india tüüpi tilulilu hommikust õhtuni, aga kõikidel minu ärkveloleku hetkedel on läbi akna/seina mürisenud Scorpions. Ilmselt sellest üle-tee-õllekast, kuhu me ei jõudnudki. Selle asemel käisime hotelli baaris, kus Singha maksis 18 krooni, oli jube hea, aga tänu sassis ajarežiimile üldse alla ei tahtnud minna..

Telekast. Toas on 32" lameekraantelekas, kus on ~60 kanalit. Klõpsisin nad enne korra läbi. Olemas on Eurosport, BBC, Al Jazeera ja Fashion tuntud kanalitest. Siis on mõned aasia pophittide muusikavideokanalid (teate küll neid videoid, kus mingid india mehed heleda häälega joodeldavad ja kogu linnarahvas tantsib).. Aga minu lemmik leid oli Boomerand - 24/7 klassikalisi multikaid - taikeelse dubleeringuga! Väga imelik oli kuulda Yogi-karu midagi arusaamatut mõmisemas..

Nüüd siis ajanihkega edasi kakelema

Tais

Kohal. Palav. Hotelli aknast paistis üks õllekas, lähen vaatan korra sinna ja siis magama ära. Publiku tungival nõudmisel ilmselt ka enne tiir ookeani juurest läbi (~100m).

1. Päev. Tallinn-Helsinki

Istume Tallinna lennujaama.. selles asjas, kus on toolid, telekad, 45-kroonised pirukad ja soomlased. Lounge?

massid Tallinna lennuväljal...

Asi näeb välja nagu hiiglasuur Viru keskus, ainult poodide asemel on toolid ja teismeliste asemel neli Itaalia turisti.

Kohe ronime Finnairi ATR-72 lennuki peale (Raili sõnul kuuti), mis kirjade järgi on turbopropellerlennukite esinumber ja parim üldse! Peaasi, et enne õiget aega alla ei kuku.. Mainiks niipalju, et mina isiklikult pole varem rohkem lennanud kui lapsepõlves õunapuu otsast alla. Raili on isegi ühe päris lennukiga Saksamaal käinud.

Mingisugused vene soost turistid on vist kaduma läinud siin istmete vahel, pool tundi juba karjutakse iga paari minuti tagant vene keeles. Äratuntavad on sõnad 'uvažajemõje', 'turist' ja 'ivanov'. Aga nüüd lennukile. Kui alla ei kuku, siis Helsingis muljetab edasi. Kui kukub, siis on tegemist maailma lühima blogiga.